Viimastel aastatel räägitakse üha rohkem vaimsest tervisest, õppimist toetavast keskkonnast ja heaolust. Samal ajal kohtame üha sagedamini ka mõistet sensoorne ülekoormus. Seda kasutatakse nii koolides, lasteaedades kui ka töökohtadel, kuid sageli jääb ebaselgeks, mida see tegelikult tähendab.
Lihtsustatult öeldes tekib sensoorne ülekoormus siis, kui aju peab lühikese aja jooksul töötlema rohkem meelelist infot, kui ta parasjagu suudab. Müra, valgus, liikumine, puudutused või erinevad lõhnad on kõik loomulik osa meie keskkonnast, kuid mõnikord võib neid lihtsalt liiga palju olla. Sellisel juhul ei ole küsimus selles, et inimene ei taha keskenduda või koostööd teha – tema närvisüsteem vajab lihtsalt hetke, et taastuda.
Kõik inimesed kogevad keskkonda erinevalt
Kuigi sensoorne ülekoormus seostub sageli neuroeripäradega, võib seda kogeda iga inimene. Tõenäoliselt on enamik meist tundnud päeva lõpus, et müra väsitab rohkem kui tavaliselt või et pärast pikka koosolekut või rahvarohket sündmust tahaks lihtsalt mõneks ajaks vaikuses olla.
Erinevus seisneb selles, et mõne inimese jaoks tekib selline seisund kiiremini, sagedamini ja palju intensiivsemalt. See võib mõjutada keskendumist, õppimist, suhtlemist ja igapäevaste tegevustega toimetulekut.
Just seetõttu ei ole sensoorne ülekoormus seotud ainult lastega ega ainult kindlate diagnoosidega. See on osa sellest, kuidas meie närvisüsteem ümbritsevat keskkonda töötleb.
Kuidas sensoorne ülekoormus võib avalduda?
Ühte kindlat märki ei ole.
Mõni inimene muutub rahutuks või ärrituvaks. Teine tõmbub endasse ja väldib suhtlemist. Mõni katab kõrvad, soovib ruumist lahkuda või ei suuda enam keskenduda ülesandele, mis mõni minut varem veel hästi õnnestus.
Sageli tõlgendatakse selliseid reaktsioone käitumisprobleemina või tähelepanematusena. Tegelikult võib inimene anda märku hoopis sellest, et tema närvisüsteem on jõudnud piirini ja vajab puhkust.
Mida saab sellises olukorras teha?
Kõige olulisem on märgata, mis võib inimese käitumise taga olla.
See ei tähenda, et iga keeruline olukord oleks tingimata sensoorne ülekoormus. Küll aga tasub mõelda, kas keskkonnas on midagi, mis võib inimest liigselt koormata. Vahel aitab vaiksem koht, pehmem valgus või lihtsalt võimalus mõneks minutiks eemalduda.
Just seetõttu pööratakse üha rohkem tähelepanu ka keskkonnale. Hästi läbimõeldud ruum ei võta kõiki raskusi ära, kuid võib anda inimesele võimaluse taastuda ja seejärel oma tegevuste juurde naasta.
Kokkuvõtteks
Sensoorne ülekoormus ei ole iseloomuomadus ega halva käitumise põhjus. See on närvisüsteemi loomulik reaktsioon olukorras, kus meelelist infot on saanud rohkem, kui seda on parasjagu võimalik töödelda.
Mida paremini me oskame seda märgata ja mõista, seda lihtsam on luua keskkondi, mis toetavad nii õppimist, töötamist kui ka üldist heaolu.
