Viimastel aastatel on sensoorseid ruume rajatud üha rohkem nii koolidesse, lasteaedadesse, teraapiakeskustesse kui ka töökohtadele. Samal ajal on selle mõiste ümber tekkinud ka palju erinevaid arusaamu. Mõne jaoks tähendab sensoorne ruum värviliste tulede ja mänguasjadega tuba, teise jaoks vaikset puhkeruumi. Tegelikult ei kirjelda kumbki neist päris hästi seda, milleks sensoorne ruum loodud on.
Hästi planeeritud sensoorne ruum ei ole eesmärk omaette. See on vahend, mis aitab inimesel hetkeks eemalduda keskkonnast, taastada sisemist tasakaalu ja naasta seejärel oma tavapäraste tegevuste juurde.
Sensoorne ruum ei ole lihtsalt üks tuba
Kõige olulisem ei ole ruumi suurus ega see, kui palju seal on erinevaid vahendeid. Oluline on hoopis see, kuidas inimene ennast selles ruumis tunneb.
Mõnikord piisab pehmemast valgusest, rahulikust helikeskkonnast ja võimalusest istuda mõni minut omaette. Teises olukorras võib oluline olla kiikumine, süvatunnetust pakkuvad vahendid või võimalus vähendada ümbritsevaid stiimuleid.
Seetõttu ei ole olemas ühte universaalset sensoorset ruumi. Iga ruum sünnib selle järgi, kes seda kasutama hakkab ja millist eesmärki see täidab.
Millal võib sensoorne ruum olla vajalik?
Kõige sagedamini kasutatakse sensoorseid ruume olukordades, kus inimene vajab võimalust keskkonnast korraks eemalduda.
See võib juhtuda näiteks siis, kui:
- koolipäev on olnud mürarikas ja pingeline;
- lapsel on raske pärast vahetundi uuesti õppimisele keskenduda;
- inimene tunneb, et ärevus või ülekoormus kasvab;
- tööpäeva jooksul on vaja mõneks minutiks taastuda.
Sensoorne ruum ei lahenda neid olukordi iseenesest, kuid võib pakkuda võimaluse rahuneda enne, kui ülekoormus muutub veel suuremaks.
Kellele sensoorne ruum on mõeldud?
Sageli arvatakse, et sensoorne ruum on vajalik ainult autismispektri häirega inimestele. Tegelikkuses on selle kasutajate ring palju laiem.
Sellisest keskkonnast võivad kasu saada inimesed, kellel on keeruline toime tulla suure hulga meelelise infoga, kes vajavad päeva jooksul võimalust taastuda või kelle õppimist ja keskendumist toetab rahulikum keskkond.
Oluline ei ole diagnoos, vaid inimese vajadus.
Kas igasse kooli on vaja sensoorset ruumi?
Sellele küsimusele ei ole ühte õiget vastust.
Mõnes koolis on eraldi sensoorne ruum kõige parem lahendus. Mõnes kohas piisab olemasoleva ruumi kohandamisest või väikese rahunemisnurga loomisest. Kõik sõltub sellest, kui palju inimesi ruumi kasutama hakkab, millised on olemasolevad võimalused ja milliseid vajadusi soovitakse toetada.
Just seetõttu algab hea lahendus alati vajaduste kaardistamisest, mitte sisustuse valimisest.
Millest koosneb hästi toimiv sensoorne ruum?
Kuigi iga ruum on erinev, on neil sageli ühised põhimõtted.
Hästi toimivas sensoorses ruumis on läbi mõeldud:
- valgus ja selle intensiivsus;
- helikeskkond;
- võimalused liikumiseks või rahunemiseks;
- materjalid ja tekstuurid;
- turvatunne ja privaatsus.
Sageli ei ole kõige olulisem see, mida ruumi lisada, vaid hoopis see, mida sealt ära jätta. Mida vähem on liigseid stiimuleid, seda lihtsam on närvisüsteemil taastuda.
Kokkuvõtteks
Sensoorne ruum ei ole mängutuba ega lihtsalt ilus sisekujundusprojekt. Selle eesmärk on pakkuda inimesele keskkonda, kus on võimalik hetkeks peatuda, taastada tasakaal ja seejärel oma tegevuste juurde naasta.
Iga hästi toimiv sensoorne ruum sünnib erinevast vajadusest. Seetõttu ei ole olemas valmis lahendust, mis sobiks kõigile. On olemas läbimõeldud ruumid, mis on loodud konkreetseid inimesi ja nende igapäevaelu silmas pidades.
