Kui räägime sensoorsetest ruumidest, kujutame sageli ette spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud tuba. Eraldi ruumi, mis on rahulik, läbimõeldud ja sisustatud erinevate sensoorsete vahenditega.

See võib olla väga hea lahendus, kuid see ei ole ainus võimalus.

Kõigil asutustel ei ole vaba ruumi, mida uueks ruumiks ümber kujundada. Mõnikord ei ole selleks ka vajadust. Mõnes kohas võib palju rohkem kasu olla olemasolevasse keskkonda loodud väiksemast alast, kuhu saab vajadusel korraks eemalduda.

Mõnikord on üks ruum õige lahendus

Kui koolis, lasteaias või teraapiakeskuses on olemas sobiv ruum ja vajadus seda regulaarselt kasutada, võib eraldi sensoorne ruum olla väga hea võimalus.

Sinna saab kujundada keskkonna, kus on võimalik kontrollida valgust ja heli, kasutada erinevaid sensoorseid vahendeid ning luua piisavalt rahulikku ja privaatset ruumi.

Sellise ruumi puhul on võimalik kõik elemendid algusest peale ühe tervikuna läbi mõelda.

Aga alati ei ole vaja tervet tuba

Mõnes keskkonnas võib sobivam olla väiksem sensoorne ala.

See võib asuda näiteks olemasolevas puhkeruumis, raamatukogus või mõnes muus rahulikus kohas, kus on võimalik luua ülejäänud keskkonnast veidi eraldatud ala.

Sellise lahenduse puhul ei ole eesmärk muuta kogu ruumi. Pigem luuakse üks koht, kuhu inimene saab vajadusel mõneks hetkeks eemalduda.

See võib olla eriti oluline siis, kui eraldi ruumi rajamine ei ole võimalik või kui soovitakse alustada väiksemalt.

Oluline ei ole ruumi suurus

Suurem ruum ei tähenda automaatselt paremat sensoorset keskkonda.

Olulisem on see, kas ruum täidab oma eesmärki. Kas inimene saab seal olla rahulikult? Kas liigset müra või valgust on võimalik vähendada? Kas tal on piisavalt privaatsust? Kas ruumis olevad vahendid toetavad seda, milleks ruum loodud on?

Need küsimused on olulisemad kui ruutmeetrite arv.

Millest siis alustada?

Kui mõte sensoorse ruumi loomisest tekib, ei pea esimesena hakkama otsima sobivat mööblit või seadmeid.

Kõigepealt tasub vaadata olemasolevat keskkonda ja mõelda, millist vajadust soovitakse toetada.

Kas probleem tekib peamiselt mürarikkas vahetunnis? Kas lapsel on vaja kohta, kus enne tundi rahuneda? Või vajavad töötajad päeva jooksul võimalust korraks eemalduda?

Vastus nendele küsimustele aitab otsustada, kas vaja on eraldi ruumi, väiksemat ala või hoopis midagi muud.

Kõik ei pea korraga valmis olema

Sensoorse keskkonna loomine ei pea alati olema üks suur projekt. Mõnikord on mõistlik alustada sellest, mida on praegu võimalik teha, vaadata, kuidas inimesed seda kasutavad, ja liikuda sealt edasi.

Oluline on, et loodav koht oleks päriselt kasutatav ja vastaks nende inimeste vajadustele, kelle jaoks see loodud on.

Sest lõppkokkuvõttes ei ole kõige olulisem see, kas tegemist on terve toa või väikese nurgaga.

Oluline on, et oleks olemas koht, kuhu inimene saab minna siis, kui tal on vaja hetkeks peatuda.