Mõnikord on üsna lihtne märgata, et inimesel on raske. Ta ütleb, et on väsinud, palub vaikust või läheb ise rahulikumasse kohta. Alati ei ole see aga nii selge. Eriti laste puhul võib vajadus pausi järele väljenduda hoopis käitumises, mida täiskasvanu tõlgendab rahutuse, trotsi või keskendumisprobleemina.

Sensoorse ülekoormuse puhul ei ole ühte kindlat käitumist, mille järgi saaks öelda, et nüüd on kindlasti vaja pausi. Inimesed reageerivad erinevalt ning sama inimene võib erinevates olukordades käituda täiesti erinevalt. Seetõttu on olulisem vaadata üksikutest märkidest veidi kaugemale ja märgata, mis olukorras muutus tekkis.

Käitumine võib olla esimene märk

Kui keskkond muutub inimese jaoks liiga koormavaks, võib ta hakata sellest mingil viisil eemalduma. Mõni laps katab kõrvad või palub teistel vaiksemalt olla. Teine muutub rahutuks, hakkab rohkem liikuma või ei suuda enam ülesandele keskenduda. Mõni võib muutuda ärrituvaks või hakata nutma, kuigi mõni hetk varem tundus kõik olevat korras.

Teinekord on reaktsioon hoopis vastupidine. Inimene muutub väga vaikseks, tõmbub teistest eemale ega soovi enam suhelda. Ka selline muutus võib anda märku sellest, et keskkond on muutunud tema jaoks liiga koormavaks.

Ükski neist märkidest ei ütle üksi, mis täpselt toimub. Oluline on vaadata ka olukorda, milles need tekivad.

Millal tasub keskkonnale tähelepanu pöörata?

Kui inimene muutub järjepidevalt rahutuks just mürarikkas ruumis, pärast vahetundi või suure grupi keskel, võib olla põhjust mõelda ka keskkonna mõjule.

Näiteks võib laps klassis hästi hakkama saada, kuid pärast pikka vahetundi olla juba nii väsinud, et õppimisele tagasi keskendumine on keeruline. Või võib tavapärane koolipäev tunduda hommikul lihtne, kuid päeva lõpuks muutuvad helid, liikumine ja suhtlemine järjest raskemini talutavaks.

Sellisel juhul ei pruugi lahendus olla veel üks meeldetuletus paremini keskenduda. Võib-olla vajab inimene hoopis võimalust korraks taastuda.

Paus ei tähenda alati eemaldumist

Paus võib erinevate inimeste jaoks tähendada erinevaid asju. Mõnele tähendab see vaiksemat kohta, kus olla mõni minut omaette. Teisele võib sobida rahulik liikumine või mõni tegevus, mis aitab tähelepanu ümber suunata.

Seetõttu ei ole mõtet luua pausi jaoks ühte kindlat retsepti. Olulisem on, et inimesel oleks võimalus märgata oma vajadust ja kasutada talle sobivat viisi taastumiseks.

Eriti oluline on see laste puhul. Kui laps saab õppida märkama, millal keskkond hakkab tema jaoks liiga koormavaks muutuma, ning teab, kuhu või kelle poole pöörduda, ei pea ta ootama hetkeni, mil ülekoormus on juba väga tugev.

Mida täiskasvanu saab teha?

Kõigepealt tasub proovida olukorda rahustada, mitte seda suuremaks rääkida. Kui inimene on juba ülekoormuses, ei pruugi pikk selgitus või mitu järjestikust küsimust talle abiks olla.

Võimalusel võib vähendada mõnda keskkonnas olevat stiimulit või pakkuda võimalust rahulikumasse kohta minna. Mõnikord on kõige kasulikum lihtsalt anda inimesele aega.

Ja võib-olla kõige olulisem on see, kuidas me olukorda nimetame. Kui vaatame käitumist ainult probleemina, jääb meil märkamata see, mida inimene oma käitumisega püüab öelda.

Mõnikord on küsimus mitte selles, kuidas panna inimene olukorraga paremini toime tulema, vaid selles, mida saame keskkonnas muuta, et tal oleks lihtsam olla.

Käitumine ei räägi alati probleemist. Mõnikord räägib see vajadusest.